Haavad paranevad

Praegusel hetkel on puhkuse alguseni jäänud täpselt 2 tööpäeva. Kolmapäev on ju poolik päev. Kolmapäeval lähen pärast tööd kalapoodi, ostan stuffi undade tegemiseks, ja muud kalapüügiks vajalikku ning sõidame Martti ja Mikuga Võrtsjärve äärde. Ausalt, mul on tööst sajaga kopp ees. Kogu aeg on kiire, keegi tahab midagi. Alati, kui mulle helistatakse, on midagi persses :(
Lisaks naised ajavad siin mul kopsu üle maksa. Artis Iesmins Riiast on mulle juba 4 korda helistanud täna ja teist sama palju e-maile kirjutanud, et "millal saab EM020020_1 mapi?"
Saab siis, kui valmis on. Ei ole vaja helistada mingi miljon korda. Tean isegi, et see projekt kiire on. Türdrukud võiksid vahest teha vähem omaloomingut ning tegutseda nii, nagu neile öeldud on. Mitte, et keegi tuli, et "ehk teed vahepeal ära, vaatasin, et väike asi, teen ära.." Jube. Kas ma juba mainisin, et kopp on ees? Loodetavasti sain oma tööd nii planeeritud, et puhkuse ajal ka puhata saan, mitte ei pea telefoni otsas jamasid lahendama. Peab pärast puhkuset Thea-Liisiga maha istuma ja arutama, mis moodi edasi minna, et osakond töötaks, ning mind ei ootaks ees eelmise ülemuse tee, kes 5 aastaga JOTis läbi põles. Õnneks mul pole seewaldisse kaugele minna. Kodust 10 mintsa jalutada läbi metsa ja kohal ma olengi.
Jõudsin järeldusele, et ma absoluutselt ei armasta Tallinnas autoga sõita. Ummik ummiku otsa. Närve sööb. Hommikul tööle jõuad, pole sust enam töölist, õhtul vegeteerid teleka ees ning turtsud tüdruku kallal. Milleks? Lahendus: hakkasin jalgrattaga tööl käima. Ajakadu ei ole. Jõuan kohale vaat et kiiremini. Kui varem oli nii, et mida pikem ummik on Järvevana ristmikul, seda kurvem ma olin, siis nüüd on nii, et mida pikem ummik (....helistas Veideman FRK-st, jälle jama...) seda rõõmsam ma olen :) Ja õllekas kah kaob:)
(... helistas Peeter TG-st: Thunder FLALI updeit projektist on puudu elektriskeemid...)
Laupäeval sain minutijagu osaliseks Slipknoti laivist, kui helistasin Marttile. Kurat, paremat aega poleks saanud valida: parajasti möirgas "Before I forget". See on ikka sajaga mõva lugu. Video on üks viimase aja parimaid, mida ma näinud olen. Martti küsis oma blogis, et kas maskid on maas, kuna poisid on väsinud. Ma arvan, et mitte. Pigem selleks, et meeles pidada, kes nad ikkagi on. Not maggots-flesh and bone. VB eksin, aga mulle vähemalt tundub nii.
Nädalavahetusel oli meil kursa kokkutulek. Pärast mitme vaadi ekspluateerimist oli vaja hakata mängima ukakat. Kaido luges, peitsin ennast põõsa taha. Mingi hetk pidasin parajaks joosta ennast priiks lööma. Libisenin, kukkusin põlvega vastu Kännu kasvuhoonesse viiva betoontee äärt. Põlv katki, pükstes auk. Sille ähmi täis, et äkki läks mustus sisse ja läheb mädanema. Poiste värk. Ikka juhtub :)

Haavad paranevad aga pükstest on kahju.