Kassilood vol2

Nõndaks. Esimesed kassiomaniku päevad on ikka uudsed ja huvitavad ja tahaks juhtumisi kõigiga jagada. Eks näis, kaua mul seda innukust kassilugusid kirja panna jagub.

Reedel pärast tööd kiirustasin koju. Kiisu oli kohe esimesel päeval üksi koju jäätud. Kui uksest sisse astusin, oli kass kohe vastas ja njäugus väga solvunult, et kuidas me ta saime terveks päevaks üksnda jätta. Tal niigi raske vanast perest ju ära tulla. Ronis sülle, värises, njäugus haledalt ja lõi nurru korraga. Mul on tekkinud sportlik huvi , et huvitav, mis moodi kassid nurrumist tekitavad.

Enivei. Ei saanud kaua teda seal rahustada, kuna meil oli vaja minna arsti juurde. Talle üldse ei meeldi puuris olla. Terve tee arsti juurde paanitses ja lammutas oma puuri. Arsti juures küsiti, nimi, sugu, vanus. Emane, nime kohal vaatasime Sillega üksteisele otsa, ütlesime: "Riki". Kaaluti: 900g. Tuli arst, vaatas meie kassi ja ütles, et meie emasel kassil on kotid. Tere hommikust!!! No mis siis ikka. "Laku neid seni, kuni saad" ütlesin kassile. Sille oli vasti rohkemgi pettunud, kuna ta hirmsasti kardab et isane kass hakkab sirtsutama. 6kuuselt niisiis teeme oma isasest kassist kesksoolise. Rõõmu rohkem ,muret vähem. Lasime Rikil küüned ära lõigata ja andsime ussirohtu. 24ndal on järgmine vastuvõtt, siis teeme süsti. Arst tunnistas meie kiisu terveks ning arvas, et senised probleemid on tingitud stressist ja need mööduvad peagi.

Rikil on põhiliselt kaks reziimi: mängimine ja magamine. Mõlemale tegevusele läheneb ta äärmise loomingulisuega. Magab absoluutselt ükskõik kus ja ükskõik mis asendis. Mängida oskab väga edukalt üksinda aga meelsamini koos meiega. Õnneks on tal nüüd küüned ära lõigatud, nii, et küünistada pole väga valus, aga hambad on teravad. Sõrmedel on mul tugev nahk, kui ta sealt hammustab mänguhoos, selle kannatab ära. Aga kui ta küünistab ja närib randmest ülevalt poolt-vat see on vastik. Tema reziimid vahelduvad umbes 2 tunni tagant, olenemata kella ajast. Täna öösel oli kell pool 1, kui ta tuli meid mängima kutsuma. Ronib voodisse, et noh mängime nüüd. Lõpuks võtsin kasutusel pedagoogilised meetodid- kui ta püüdis voodisse ronida või hüpata, pritsisin teda veega. Raamatust lugesin selle meetodi. Loodetavasti õpib ta sellest ruttu, et öösel ärgu tulgu meiega mängima.

Nii laupäeval, kui ka pühapäeva jäi ta mitmeks tunniks üksinda koju. Enam sellist traagikat, kui reedel ei ole olnud. Kui saabume, siis ta tuleb meile vastu ja tervitab meid koju :)

Neljapäeval-reedel oli mul tema pärast veidi hirm, kuna ta ei söönud midagi. Ainult veidike vett limpsis. Arsti soovitusel andsin talle väheke piima. See talle maitses ja rahustas mind väheke. Hillsi kanapasteedi vastu ei ilmutanud ta vähimatki huvi. Laupäeva õhtul mugis ta juba isuga oma kassibeebi kuivtoitu.

Praegu talle eriti ei meeldi lihtsalt süles olla ja ennast silitada lasta. Rohkem mänguisu tuleb peale. Aga väga meeldib talle olla meie nägemisulatuses.