Helsingis, 07.11.2008, kell 21.20

Pean tunnistama, et ma siiski ei ole kõikvõimas. Mind hämmastab pidevalt, kuidas on nii lühikese ajaga võimalik jõuda sellisesse olukorda, kus ma praegu olen. Mõtlen seda, et vaevu aastase kogumusega olen jõudnud sinnani, et 30 minuti pärast astun oma lemmikbändi ning 10000-t karjuvat fänni eraldavale 3-meetri laiusele alale, käes fotoaparaat.
Arvasin, et saada sinna, tuleb teha aastaid tööd. Aga näe, siin ma olen. Veel tund aega tagasi uksusin, et kui õieti küsida, pole probleemi bändiga kohtuda, autogramme saada, meestega patsu lüüa. Aga siiski mitte. Oleks see olnud Eestis ja Gun korraldaks, siis ehk veel, aga mitte siin, kus ma olen lihtsalt järjekordne fotograaf. Mingi hetk suisa solvusin, et mida vittu, miks see pressikas ei taha üldse minust aru saada. Küsisin meet'n'greeti ootavaltel fännidele, et ehk saavad mulle autogrammi küsida. Aga siis tõmmati mnd sealt ära, et ma ei tohin nendega rääkida. Mida perset, ma ju ainult rääkisin nendega!!!
FUCK ME! Mida ma solvun, saalis on 10000 inimest, kes tahaksid olla samas kohas, kus mina. Aga mina bitchin, et ei saa veel rohkemat. Tglt ma peaksin olema ja kui järele mõelda, siis olengi õnnelik, et olen siin ning et astun poole tunni pärast selle 3 meetri laiusele alale. Mul on koju vii hea tunne ja pildid ja mälestus. Lähen koju ja saan panna seinale oma näituse, mis ei ole mitte minu iidolitest vaid minu mälestustest. Mitmete kaadrite tähendust ei mõista keegi teine nii, nagu mina seda mõistan. Ja mis siis.
Kui kõik oleks läinud täna nii, nagu algselt soovisin, arvaksin ka edaspidi, et saan kõike ning varem või hiljem kukuksin valusalt. Aga no ei saa. Aga mulle jäävad minu unistused, et ehk ühel päeval siiski....