neljapäev, juuli 14, 2005

transport

Tuleb tunnistada, et jalgratas on Tallinnas kulda väärt transpordivahend. Ummikutes istuma ei pea, linnas saad ühest punktist teise sama kiiresti, kui autoga või kiiremini. Kui hommikul tööle tulekuks kulutan 10 km kohta umbes 1,x liitrit bensiini ja kojusõiduks samapalju, teeb see rahas ca 30 eeku, mille rattaga sõites võin kuhugi mujale kulutada. Jõudsin eile järeldusele, et mulle meeldib jalgrattaga liikuda selle pärast, et kui ma tahan, võin ka autoga sõita. Ma ei ole sunnitud liikuma bussiga või autoga või jalgrattaga või jalgsi. Ma võin vabalt valida nende vahel.
Arvatavasti suurimat naudingut pakub mulle sõita jalgrataga mööda ummikus seisvatest autodest. Vaatad juhtide tülpinud nägusid, kes suvepäikse käes vaikselt hauduvad, naeratad neile, soovid jõudu ja sõidad rahulikult oma teed. Kõigist seisvatest autodest mööda. Eile jõudis selline heameel oma kõrgpunkti, kui sõitsime Janekiga Tabasallu Hansa jooksule. Minnes algas ummik sildi juures, mis näitab "Tabasalu ->3" ja ulatus tabasaluni. Läbisime oma distantsi (lõikasime ca 2 km, kuna rada oli ikka päris raske ja Tabasallu sõites oli tõus jalad läbi võtnud korralikult). Ja hakkasime tagasi sõitma. Ummik ulatus kuni Tallinna piiril oleva 1-2-3 tanklani.
Sellest ummmikust sai oma osa ka Martti, kelle väsind nägu nägin vilksamisi autoaknast välja vahtimas ja kuumast jahutust oodates.
Ja tervis tuleb :)