la vitae bella

jällegi järjekordne nädalavahetus möödas ning tuleb asjalik olla. Reede õhtul pühkisime Sillega endilt pealinna tolmu ja läksime maale. Mõnus, rahulik, puhkus. Vaatasin Martti käest saadud Linkin Park'i livet. Martti midagi hoiatas, et see on vist stuudios üle lastud. Täitsa jube. Kõik see, mis teeb laiv-video vaatamise mõnusaks, oli ära kärbitud. Inimeste emotsioone oli kuulda vaid lugude vahel. Alustati oma järje kordse hitiga ja rahvas oli vait. Kunagi võrreldi kondoomiga seksi lillede nuusutamisega läbi gaasimaski. Ma arvan, et selle võib kuhugi sinna kanti lahterdada. Pool videot viitsisin ära vaadata, siis sai küll.
Laupäeva hommikul käisin Rolliga jalutamas. Tegin nii poole tunnise ringi. Rahulikult metsa teel. Loodus on tore.
Päeval oli Jänedal mingi laat, kuhu oli vaja kindlasti minna. Ega ma päris tühjade kätega ei jäänudki. Sain endale tigeda saunaharja. Pimedate poolt tehtud. Maksis 35 krooksu ja nagu ka kohe õhtul testitud sai, täidab oma ülesandeid väga hästi.
Oligi juba kaua aega möödas, kui ma viimati vihta meisterdasin. Neid tuleb rohkem teha, siis püsib meeles. Kolmas viht tuli juba täitsa niichekas välja. Aga oma ülesandega said ka teised suht hästi hakkama. Peab vanaisa juurde õpipoisiks minema. Ta selle ala peale käpp.
Pühapäeval jälle Rolliga metsa. Seekord tundus see metsatee kuidagi igav ja tuttav. Koer kippus kogu aeg põõsastesse, mul olid vähe sobivamad riided seljas. Läkksimegi. Sihuke patsik, et ikka kohe oli. Vahepeal ei näinud koera enam üldse. Ainult rihm andis aimu, kus pool koer on ja sahisevad põõsad. Tagasi jõudsime olime mõlemad läbimärjad, väsinud ja puuke täis. Viimane on lisatud siiki rohkem värvi andmiseks. Ei leidnud koeralt ega endalt ühtegi. Tglt ega ei otsinud kah. Samal päeval sain tunda, et tglt olen mina looduse kõrval pisike könn. Nimelt Sille tahtis minna kangesti murakale. Ma lõpuks andsin alla ja läksin kaasa. Olime metsas olnud alla 5 minuti, kui sille nägi rästikut. Sellest mulle piisas, et minuga samal väljal on mingi rästik, et saata kuradile kõik need puhlad ja murakad ning kaduda sealt, kus kurat. Pärast Sille ja Jüri korjasid veel mustikaid. Mul võttis tükk aega, enne kui julgesin tee pervelt mõned mustikad suhu pista. Seda vist võib nimetada foobiaks. Madu nägi sille nii pooleteise meetri pealt ja oli olnud ikka jube volask.

nüüd meil siin maja taga mingid teerullivad. Meil terve maja väriseb. Kuulan Norah Jones'i.
Huvitav, kuidas Hispaanias sõpradel läheb....