Elurändur

Eilses (29.12.2005) Eesti Ekspress kirjutab loo kodutust. Täpsemalt kodutute perekonnast. Loo peategelane on noormees, kes veedab oma aega hääletades Viljandi ja Tallinna vahel, vahest ka Tartusse. Viljandis elab tal vend, kellel küll on katus peakohal, aga raskusi endagagi hakkama saamisega, rääkimata siis väikevenna aitamisest. Noormehe ema ja isa elavad samuti ränduri elu, ärgates igal hommikul, teadmata, kus õhtul magama heita või kas homme ka kõhtu midagi saab. Omavalitsus tahab neid aidata, aga sellest abist vanapaar keeldub. "Nad tahavad meid ju hooldekodusse panna!" Selgitab ema. Paari diagnoosiks on pandud "otsustusvõimetus" vms.
Paaril on 8 last, kellest osadega on sidemed katkenud, osad elavad sarnast elunagu nemad isegi. Mind paneb veidike imestama, kuidas sama verega inimesed ei taha oma lähedast aidata. Võib-olla sellepärast ei saa aru, et minul endal selline kogemus puudub, et keegi minu lähedastest sellist abi vajaks.
Jõudes, nüüd selle juurde, mis mind enim hämmastama pani. Artikli lõpus oli rida, et kes tahab seda peret aidata, võtku EE toimetusega ühendust. Ei no tere hommikust! Kas see on nüüd siis uue ajakirjandusliigi sünd: kaasatunde ajakirjandus? Selle konkreetse perkonna jaoks ehk leidub abistaja. Aga abi ei vaja ju ainult see perekond. Viletsuses elavaid on ju küll ja veel. Nende probleemidega ju tegelevad omavalitsused, riik. Konkreetsel juhul pakkus ka riik neile konkreetset abi, aga sellest meie rändurid keeldusid. Oh, küll need viinamarjad on hapud. Mida siis üks lihtinimene veel nende jaoks teha saab? Võtta nad enda juurde elama, teha nad enda ülalpeetavateks? No leidub mõni selline heatahtlik inimene, aga neid võrreldes abivajajate hulgaga, on käputäis. Ma arvan, et ehk oleks õigem, kui olnukks artikli lõpus üleskutse, a la, kes tahab neid aidata, kandideerige omavalitsusse.
Oma peret tuleb hoida, sest kunagi sa ei tea, millal sa nende abi vajad. Pealegi, oma pere tuge vajad sa koguaeg niigi. Aga see on juba teine teema.