september

Ärkasin täna hommikul üles sellise mõnusa rammestusega. Eile õhtul sai nagu midagi tehtud, aga kas paha alles tuleb või on juba möödas, ei tea. Tagantjärele mõeldes oli paha siis juba möödas. Ju ta käis siis, kui mina alles magasin. Õues paistis ideaalne 1. koolipäeva ilm. Päike paistis kuldselt, tunda kargust, optimismi. Tavaliselt teen nii, et söön ära, kell on 1/2 8, annan Sillele musi ja panen leekima. Täna ei viitsinud. Lebotasin diivanil, lürpisin kohvi ja vaatasin hommmikuprogrammi. Egas töö ei ole jänes kes eest jookseb. Kui jõuab pooltundi hiljem tööle, mis siis. Vahest võib. Kiiret ei ole. Astusin kodust minema, vaatasin uksepeal, kuidas ema oma pisikest tütart kooli kiirustas. Olerexi ristis kehtis demokraatia. Peateel olevad autod lasid ilusti üle ühe auto kõrvalteelt tulijaid vahele. Viljandi mnt ristmikul ootas sabas vaid 5 autot. Jüri juurest võtsin peale hääletaja ja panin ta Mõigus bussipeatuse juures maha. Läks kooli. September tuleb raske. Tanel lubas kamraadlikult alkoholist keelduda kuuks ajaks. No vähemalt pole ma üksinda.
Homme on jooks. Eile tegin viimase trenni enne pealavastust. Täna puhkan. Vaatab, kuidas läheb. Sel aastal veel mõned võistlused tulemas.
Ehk saab varsti ka võrkpalli mängima hakata. Lubati teada anda, millal trenni ajad on.
Mul on ussike kõhus :s