lõpusirge?

Nõndaks. Võtsin julguse kokku ja lõin enda arvutis katallogis "Kool" uue alam-kataloogi. Kataloogi nimeks panin "Diplomitöö". Kohe uhke tunne oli. Kui varem keegi küsis, et kuidas koolis läheb, siis ütlesin, et lõputöö on veel jäänud. Samas konkreetsest lõputöö tegemisest oli asi veidi eemale jäänud, kuna mõlgutasin ainult mõtteid, mil viisil peaksin oma püstitatud ülesannet lahendama. Paberile ei olnud aga midagi pannud. Nüüd võtsin kätte ja kirjutasin kondikava välja. Põhiliselt faktid, mida teadsin ning mille ümber tuleb hakata nüüd liha koguma, tuhnima tehnilises kirjanduses. Kui varem oli mul kooliülesannete täitmisel suureks abimeheks ning öökapiraamatuks Masinaehitaja käsiraamat I ja II köide, millele sekundeerisid raamatud "Stanotchnõe prisposoblenija, Spravotchnik" ning "Metalltechnik, Tabellen" siis nüüd ma usun asendub kirjandus uuema aja trükkidega. Egas veneajal masinaid plastmassist ei tehtud. Ikka rauast. Volvo arvas veel 20nda sajandi lõpuaastail, et õiged autod tehakse ikka rauast.
Esimesed uued köited juba on töölauale siginenud. Designing with engineering plastics ja Quadrant engineering plastics products.
Ma ütlen: julge peale hakkamine on 50% võitu. Ma arvan, et selle töö puhul ei saa loota faktile, et "image is everything", mis varasemalt aitas väga hästi. Siinkohal ma ei rahuldu lihtsalt "sooritatud" hindega. Tulemust tahan.