I'm a sick fuck

Arumaeisaa, mis minuga toimub. Millegi kuradi pärast ma turtsun ja plärtsun inimestega, kes seda pole üldse ära teeninud. On vaja või? Mulle kah ei meeldiks, kui mulle midagi pidevalt nina peale visatakse. Ja siis, et olen? Olen selline ja kõik. Mul on kuskil sees midagi veidi viltu vist küll. Vahest sees käib mingi klikk ja tahaks kellelegi haiget teha. Füüsiliselt ja kõvasti. Närvide maandamiseks. Või siis mõnel suvalisel hetkel autost välja astuda ja ropendada kõvasti. Siiani pole midagi veel juhtunud ja olen suutnud ennast kontrollida. Mis siis, kui ühel hetkel enam ei suuda? Mis siis, kui see inimene on keegi minu lähedane? Mõnes mõttes õnneks on minu need kujuteldavad ohvrid siiani olnud mulle võhivõõrad.
Ma arvan, et pisike stressi poiss on mul hinge vahele pugenud. Kooliga seotud pinge, segased ajad tööjuures, pole väljundit, kus aru välja lasta. Sport on väga hea stressimaandaja. No käin koos naistega metalli tõstmas. Tervis korras-keha trimmis, aga midagi jääb puudu. Mul on vaja võistlusmomenti. Olen mõlenud, et peaks uuesti hakkama võrkpallis käima. Palli peabki kõvasti lööma. Ja see adrenaliini tulv, mis läbib keha võistlustel, see fiiling, mis on võistlustel, see on imdagi võrratut. Huvitav, kas meil keegi kooli meeskonnas kah mängib? Toimuvad üldse trennid? Ma tean, et Sauel on võrkpalli klubi. Peaks nad üles otsima, ja küsima, et millal on trenniajad. Siiski ma arvan, et ma ei hakka praegu palli mängima. Kool võib siis tahaplaanile lükkuda, mida ma kindlasti ei taha.
Räägitakse, et alkoholiga ravitakse stressi. Mina sellele veel pihta ei ole saanud. Kui nüüd mõtlema hakata, siis lõdvestab vb tõsti veidi, aga no ei ole suurt isu selle järgi.
No proovime. Teeme nii, et ma päris lolliks veel ei lähe.