Rihhard von Pikkvurr

Ma olen täna üksi kodus. Ennist, kui koju tulin ja teleka ette, diivanile maha potsatasin, ronis Riki mulle sülle, nurrus ja jäi magama.
Tulin magamsituppa raamatut lugema. Olin jõudnud umbes 2 minutit lugeda, kui Riki taas ronis mulle rinnale, nagu ütleks: "Pane see raamat käest, mul on pai vaja"
Vaatasin diivanil lösutades telekat. Sama lugu. Riki tuli mulle kõhule ning nurus pai.
Tavaliselt ta nii pai maias ei ole. Küll nurub, aga no mitte nii palju. Hakkasin mõtlema, et huvitav, kas ta nurub pai selle pärast, et temal on seda vaja, või hoopis minul? Kui teeb seda enda pärast, siis ta on 6kg puhast armsust. Kui ta teeb seda minu pärast, siis ei suuda ma oma tundeid sõnadesse panna. Oma vorsti on ta kuhjaga välja teeninud ja saab andeks kõik oma öised trallamised.

Ma pean omi silmi kontrollida laskma