kultuur

Eile õhtul viisid minu kolamised mind jällegi teatrisse.
lavaka XXii lend mängis Linnateatri suveõues "Loomade farmi"
Lugu sii pajatas sellest, kuidas farmiloomad mässu tõstsid, end vabaks said ja hakkasid ise-enda eest hoolitsema. Lauldi ja tantsiti.
tsitaat etendusest " Ma ju ütlesin, et ühes õiges suvetükis peab ikka tants kah sees olema"
Kaasakiskuv lugu oli.
Loomad võtsid farmis juhtimise enda peale, püstitasid endale 7 käsku, mida kõik täitma pidid.
"Kõik loomad on võrdsed" "Ükski loom ei tohi pruukida alkoholi" "Ükski loom ei tohi magada voodis" "Ükski loom ei tohi tappa teist looma" "Kõik loomad on sõbrad" "Inimene on vaenlane"
Üks käsk oli veel, aga see praegu ei meenu :( Ka internet siinkohal ei aita.
Joovastavast vabaduse tundes kasvab peagi võimuvõitlus, kus sead, kes olid algselt 7 käsu autorid neid muutma hakkasid. "Kõik loomad on võrdsed, aga mõned on võrdsemad" "Ükski loom ei tohi pruukida alkoholi üleliia" Ükski loom ei tohi magada voodis, kus ei ole linu" Ükski loom ei tohi tappa teist looma ilma põhjuseta"
Loomade teemaga paraleelselt jooksis lugu kolmest merehätta sattunud härrasmehest, kes näljasurmas otsustavad ühe endi seast ära süüa. Aga kelle? Loosida ei saa, kuna üks ei usu ebaõnne. Totalitaarset korda ei tunnistata, demokraatia kukkus läbi,kuna valmiskastis oli neli sedelit.
Kui oli lõppuks väljavalitud, kes ära süüakse, pöördus etendus juba Hannibali radadele, kus kaks ülejäänut katsid lauda, selleks et kolmmandat ära süüa. Ja seda ülima väljapeetusega. Täitsa jube hakkas.