imagine that vol ?

Ma poleks uskunud, et on olemas täiskasvanud inimene, kes ei oska kasutada klammerdajat. Nüüd ma tean, et selline inimene on olemas. Ma usun, et ta on oma kassapidaja töö üle äärmiselt õnnelik.

kultuur

Eile õhtul viisid minu kolamised mind jällegi teatrisse.
lavaka XXii lend mängis Linnateatri suveõues "Loomade farmi"
Lugu sii pajatas sellest, kuidas farmiloomad mässu tõstsid, end vabaks said ja hakkasid ise-enda eest hoolitsema. Lauldi ja tantsiti.
tsitaat etendusest " Ma ju ütlesin, et ühes õiges suvetükis peab ikka tants kah sees olema"
Kaasakiskuv lugu oli.
Loomad võtsid farmis juhtimise enda peale, püstitasid endale 7 käsku, mida kõik täitma pidid.
"Kõik loomad on võrdsed" "Ükski loom ei tohi pruukida alkoholi" "Ükski loom ei tohi magada voodis" "Ükski loom ei tohi tappa teist looma" "Kõik loomad on sõbrad" "Inimene on vaenlane"
Üks käsk oli veel, aga see praegu ei meenu :( Ka internet siinkohal ei aita.
Joovastavast vabaduse tundes kasvab peagi võimuvõitlus, kus sead, kes olid algselt 7 käsu autorid neid muutma hakkasid. "Kõik loomad on võrdsed, aga mõned on võrdsemad" "Ükski loom ei tohi pruukida alkoholi üleliia" Ükski loom ei tohi magada voodis, kus ei ole linu" Ükski loom ei tohi tappa teist looma ilma põhjuseta"
Loomade teemaga paraleelselt jooksis lugu kolmest merehätta sattunud härrasmehest, kes näljasurmas otsustavad ühe endi seast ära süüa. Aga kelle? Loosida ei saa, kuna üks ei usu ebaõnne. Totalitaarset korda ei tunnistata, demokraatia kukkus läbi,kuna valmiskastis oli neli sedelit.
Kui oli lõppuks väljavalitud, kes ära süüakse, pöördus etendus juba Hannibali radadele, kus kaks ülejäänut katsid lauda, selleks et kolmmandat ära süüa. Ja seda ülima väljapeetusega. Täitsa jube hakkas.

septembris ei joo

kes veel ühineb?
Mina kavatsen saata septembrikuu mööda nii, et ma tilkagi ei joo.
31 august tuleb siis ilgem litakas lajatada :p

http://www.vanakoolimehed.ee/septembriseijoo/

ebaõnn

Läksin täna oma igapäevaseid asju ajama Ülemiste keskusesse.
Heliseb telefon, võõras number
"Hallo! Mart kuuleb"
"Tere siin (see ja see) Tallinna Politseist. Kas teile kuulub punane Nissan Primera 241 ANM?"
"Jah, kuulub küll"
"Kas te teate, kus teie auto praegusel hetkel on?"
"emmm... äää... kohe on keele peal.... Ülemiste keskuse parklas" (samal ajal mõtlen, et mida asja, keegi on auto ärandanud või?)
"Täpselt nii. Keegi kodanik helistas meile ja ütles, et teie auto on kedagi kriimustanud ja väga lähedale pargitud ning takistab välja sõitmist. Ta ootab teid auto juures, palun minge kohe sinna. Kui on probleeme, helistage"
"Hea küll"

Mina täiesti hämmelduses. Parkisin auto nii vaba koha peale, kui veel võimalik. Mõtlesin, et keegi kärutas mulle otsa ja nüüd üritab mind süüdi teha. No las üritab, mul 2 tunnistajat olemas.
Läksime õue.
DAMN!!!!
Ma olin unustanud käigu sisse panna ja auto oli veerenud vastu kellegi pesukotti. Ajasin eest ära, vaatasin, polnud tal autol häda midagi.
"Lähme sõpradena lahku?"
"Sobib!"
Surusin teise auto omanikuga kätt ja läksime laiali.
Huvitav, mitu halli karva mul pähe juurde tuli?

ebaõnn

Eile oli hea joosta. 4,8km möödusid vihma käes, veidi mudasel rajal nähtamatult. Pärast jooksu vaid jalad vähe kangutasid. Seda raskete tõusude tõttu. Ebaõnn on see, et oskasin oma kiibi ära kaotada :( Pani jala küljest ajama. Pidid arve esitama 300.-
Nag mul seda mammonat igalt poolt üle ajaks :(

mudaralli

õues vihma kallab. Täna on hansa jooksu 15. etapp Nõmmel. Lõbus saab olema seal muda sees joosta. Sitakäi olen pärast. Vat mis.
Mis siis ikkagi nädalavahetusel juhtus? Reede õhtul istusin Leppneeme sadamst paadile, mille nimi oli "Kilu5" ja panin Prangli poole ajama. Meehaigeks jäin. Oksendasin üle paadi ääre ja puha. Mõtlesin pärast, et oleks pidanud õige koha peale poi viskama, et siis oleks sealt pärst hea olnud kalu püüda :p
Tegu oli siis Saunaklubi väljasõiduga: mina, Erik, Ivo, Ardi olime kõik külalised Kimmo tagasihoidlikus häärberis. Tuleb tõdeda, et tore oli. Kimmo tegi väikese ekskursiooni saarel, san sõitaüle pika aja siiguliiga, mis oli tore, kuna pole ammu sihukesega sõitnud. Mustas Luugis käisime õlut ostmas. Õlut sai joodud ikka korralikult, aga koomalaksu siiski suutsin vältida.
Erik muutkui klõpsis pilt teha. Kui need kunagi üles saab, siis ehk panen siia ka lingi.

la vitae bella

jällegi järjekordne nädalavahetus möödas ning tuleb asjalik olla. Reede õhtul pühkisime Sillega endilt pealinna tolmu ja läksime maale. Mõnus, rahulik, puhkus. Vaatasin Martti käest saadud Linkin Park'i livet. Martti midagi hoiatas, et see on vist stuudios üle lastud. Täitsa jube. Kõik see, mis teeb laiv-video vaatamise mõnusaks, oli ära kärbitud. Inimeste emotsioone oli kuulda vaid lugude vahel. Alustati oma järje kordse hitiga ja rahvas oli vait. Kunagi võrreldi kondoomiga seksi lillede nuusutamisega läbi gaasimaski. Ma arvan, et selle võib kuhugi sinna kanti lahterdada. Pool videot viitsisin ära vaadata, siis sai küll.
Laupäeva hommikul käisin Rolliga jalutamas. Tegin nii poole tunnise ringi. Rahulikult metsa teel. Loodus on tore.
Päeval oli Jänedal mingi laat, kuhu oli vaja kindlasti minna. Ega ma päris tühjade kätega ei jäänudki. Sain endale tigeda saunaharja. Pimedate poolt tehtud. Maksis 35 krooksu ja nagu ka kohe õhtul testitud sai, täidab oma ülesandeid väga hästi.
Oligi juba kaua aega möödas, kui ma viimati vihta meisterdasin. Neid tuleb rohkem teha, siis püsib meeles. Kolmas viht tuli juba täitsa niichekas välja. Aga oma ülesandega said ka teised suht hästi hakkama. Peab vanaisa juurde õpipoisiks minema. Ta selle ala peale käpp.
Pühapäeval jälle Rolliga metsa. Seekord tundus see metsatee kuidagi igav ja tuttav. Koer kippus kogu aeg põõsastesse, mul olid vähe sobivamad riided seljas. Läkksimegi. Sihuke patsik, et ikka kohe oli. Vahepeal ei näinud koera enam üldse. Ainult rihm andis aimu, kus pool koer on ja sahisevad põõsad. Tagasi jõudsime olime mõlemad läbimärjad, väsinud ja puuke täis. Viimane on lisatud siiki rohkem värvi andmiseks. Ei leidnud koeralt ega endalt ühtegi. Tglt ega ei otsinud kah. Samal päeval sain tunda, et tglt olen mina looduse kõrval pisike könn. Nimelt Sille tahtis minna kangesti murakale. Ma lõpuks andsin alla ja läksin kaasa. Olime metsas olnud alla 5 minuti, kui sille nägi rästikut. Sellest mulle piisas, et minuga samal väljal on mingi rästik, et saata kuradile kõik need puhlad ja murakad ning kaduda sealt, kus kurat. Pärast Sille ja Jüri korjasid veel mustikaid. Mul võttis tükk aega, enne kui julgesin tee pervelt mõned mustikad suhu pista. Seda vist võib nimetada foobiaks. Madu nägi sille nii pooleteise meetri pealt ja oli olnud ikka jube volask.

nüüd meil siin maja taga mingid teerullivad. Meil terve maja väriseb. Kuulan Norah Jones'i.
Huvitav, kuidas Hispaanias sõpradel läheb....