2005 kokkuvõtteks

Kõik võtavad kokku. Ega ma kah sitem ei ole. Sündmused ei ole järjekorras!

1. Oma kodu ostmine.
   
2. Aktiivne koolis käimine
3. Sport
4. Vahetan ametit
5. Slipknot ja üldse raskem metal
6. Live'd, eriti GnR ja SlipKnot
7. Lenny Kravitz
8. Judas Priest (mul on täiesti pohhui, et Rob pede on)
9. septembriseijoo
10. Hansa tervisejooks
11. SEB sügisjooks
12. wakeboardiga on vee all raske sõita
13. R.I.P Eder, ma jäin sulle konjaki võlgu!
14. sõbrad!!!
15. Rock da Party
16. Portugali tsikid ja 3 meest
17. Rico telefon :D
    
18. "Mäletad, sa pidid meile pesumasina kinkima, kui me abiellume". Abiellusite või?" " Ei me ostsime pesumasina"
    
19. Ma vihkan sõna nummi.
20. Puuppead tööjuures :(
    
21. Katsi ja Tarvoga Võrtsjärve ääres
22. vesipiip
23. blogimine
24. Ammende villa
25. kuuba sigar+Jack Daniels
26. Austrid
27. armastus
28. Kirjavead
    

Praegu plaksust rohkem ei meenud. Tähtsamad asjad sai ehk kirja, aga kindlasti oli asju veel.

Elurändur

Eilses (29.12.2005) Eesti Ekspress kirjutab loo kodutust. Täpsemalt kodutute perekonnast. Loo peategelane on noormees, kes veedab oma aega hääletades Viljandi ja Tallinna vahel, vahest ka Tartusse. Viljandis elab tal vend, kellel küll on katus peakohal, aga raskusi endagagi hakkama saamisega, rääkimata siis väikevenna aitamisest. Noormehe ema ja isa elavad samuti ränduri elu, ärgates igal hommikul, teadmata, kus õhtul magama heita või kas homme ka kõhtu midagi saab. Omavalitsus tahab neid aidata, aga sellest abist vanapaar keeldub. "Nad tahavad meid ju hooldekodusse panna!" Selgitab ema. Paari diagnoosiks on pandud "otsustusvõimetus" vms.
Paaril on 8 last, kellest osadega on sidemed katkenud, osad elavad sarnast elunagu nemad isegi. Mind paneb veidike imestama, kuidas sama verega inimesed ei taha oma lähedast aidata. Võib-olla sellepärast ei saa aru, et minul endal selline kogemus puudub, et keegi minu lähedastest sellist abi vajaks.
Jõudes, nüüd selle juurde, mis mind enim hämmastama pani. Artikli lõpus oli rida, et kes tahab seda peret aidata, võtku EE toimetusega ühendust. Ei no tere hommikust! Kas see on nüüd siis uue ajakirjandusliigi sünd: kaasatunde ajakirjandus? Selle konkreetse perkonna jaoks ehk leidub abistaja. Aga abi ei vaja ju ainult see perekond. Viletsuses elavaid on ju küll ja veel. Nende probleemidega ju tegelevad omavalitsused, riik. Konkreetsel juhul pakkus ka riik neile konkreetset abi, aga sellest meie rändurid keeldusid. Oh, küll need viinamarjad on hapud. Mida siis üks lihtinimene veel nende jaoks teha saab? Võtta nad enda juurde elama, teha nad enda ülalpeetavateks? No leidub mõni selline heatahtlik inimene, aga neid võrreldes abivajajate hulgaga, on käputäis. Ma arvan, et ehk oleks õigem, kui olnukks artikli lõpus üleskutse, a la, kes tahab neid aidata, kandideerige omavalitsusse.
Oma peret tuleb hoida, sest kunagi sa ei tea, millal sa nende abi vajad. Pealegi, oma pere tuge vajad sa koguaeg niigi. Aga see on juba teine teema.

prügimajandus

Eile õhtul jalutasime Sillega läbi vanalinna Texase poole. Astusime läbi Coffe In'st ja võtsime 2 lattet. Jalutasime edasi, rüübates kuuma jooki. Mõne aja pärast, kui jook joodud oli, avastasime kummalise probleemi. Teele ei jäänud mitte ühtegi prügikasti, kuhu topsid visata. Pärast mõne ajas hämmingut leidsime Hella Hundi terrassilt prügikastid. Aga sa vana raisk! Nende avaused olid nii väiksed, et sealt ei mahtunud topsid sisse. Ei no tere hommikust! Tallinn puhtaks! Ah, mul pohlad, ma ei ela siin.

Christmas's canceled

Tallinnas ei olnud Jõulupühi. Punkt. Ainuke asi, mis vihjas pühadele oli tööjuures kommide virna all kokku varised ähvardav kommilaud ja megaummikud Ülemiste keskuse ees ja sees.
Siiski-siiski, ei jäänud minu jõulud olemata. Piisas vaid pühapäeval keerata Tartu maanteelt Kosele, kui minu hinge puges see jõulu härdus. Ja kui veel Sille vanemate juurde jõudsime. Lumi, mets, etc. Vaesed need, kes pidid pühad Tallinnas veetma :(

Muusikasoovitus

Puhkuse ajal oli rohkem aega veeta MTV seltsis. Mis siis silma jäi.

1. The Darkness "One way ticket to hell"
Darknessi jõululaul, kuidas saasta-muusika on võimust võtnud ning põrgu on ära jäätunud. Saatan külmetab ja laulab oma haledat laulukest. Keerab oma edasi-tagasi pileti rulli, tõmbab triipu ja.... PFOOF!!! Põrgu sulas üles. "...turns out, that the lads from the darkness have saved rock'n'roll.... Again"
2. Shakira "Don't bother"
Shakira pole minus kunagi erilist vaimustust tekitanud. Ta ei häiri mind, aga ei kliki kah mitte. Aga see uus on küll selline hea, suure staadioni lugu, mille pärast ostaks pileti kontserdile. Tüdruk mängib kitarri ja jookseb ringi õhukeses kleidis ja on muidu täitsa ponks. Minu, kui autopede hinge veidi kriibib, kuidas Shakira vidoes ühe Mustang GT500 ära retsib, aga, noh, mis sa ikka teed.
3. Alanis Morrisette "Crazy"
Alanis ei ole samuti kuulunud kunagi minu lemmikute hulka. Selline villane sokk. Seekord aga on ta uue kuue andnud Seal'i 90'ndate hitile. Ja tulemus on minu arvates väga hea. Samuti tuleb mainida, et Alanis näeb videos päris hea välja.
4. Negative "Moment of our love"
Kurat, soomlased ikka oskavad glämmi teha. Lugu meenutab vana HIM'i. Ma ei imestaks, kui tiim nende bändide taga on sama. Meestebänd, aga väga kõva meigi kihi all. Videot vaadates tekkib sama küsimus, kas laulja on väga gei või kole chikk. Tglt on täitsa ilus poiss ju. Silmad sädelevad ja puha.
5. Winny Puhh "Nuudlid ja hapupiim"
Tegu siis maailma kõige kuulsama seto-punk bändiga. Laul kerib ja kerib, nagu tahaks kuhugi areneda, aga ei lähe kuhugi edasi. Jääbki introks. Ise-enesest laulda nuudlitest ja hapupiimast on nii idiootselt geniaalne, kui olla võib. Ma kujutan ette, kuidas nad järgmise aastal nad mängivad Õllesummeril hästi suurele auditooriumile, mis, kui ühest suust hüüab "NUUDLID JA HAPUPIIM"

Praeguseks siis nii. Kõrvu on jäänud kõlama tglt veel mõni lugu, nt Queens of the stonage'i uus lugu, mille nimi praegu meelde ei tule, ja veel mõni, aga neist ehk kunagi hiljem.

puhkasin

Viimati kirjutasin päris ammu. Põhjus selles, et olin internetist eemal. Puhkusel noh, ja kodus võrku pole. Kui telekat ei vaataks, võiks osama igast trikke teha ja mina sellest ikka ei kuuleks.
Palju sai sporti tehtud, koolitööd, filme vaadatud, kodu korda sätitud.
Kodus on jäänud sättida veel vaid pisiasjad, aga põhimõtteliselt ootan soolaleivalisi.
Saue on ikka sihuke mõnus maakoht, kus elu käib omas tempos, mis on umbes kolmkorda aeglasem, kui Tallinnas. Mõtlesin, et kui läheks tööle mõnda firmasse, mis asub sauel, siis ma oleksin varsti päris maakas valmis. Käiksin ringi viltide ja puhvaikaga ja jooks külameestega Säästuka ees Laua viina.
Hakkasin Bondi vaatama. Alustasin algusest: "dr.No"; "From Russia with love"; "Goldfinger"; (siis Thunderball jäi vahele); "You Only live twice"; seejärel tegin ~15 aastase hüppe aastasse 1981: "For Your eyes only" Krt, Connery on Moore'ist ikka kõvasti üle. Vähemalt viimati nimetatud filmi järgi otsustades. OK, kisub mulaks. 'til next time

M

You've got another thing comin'

Teisipäeva õhtul, pärast trenni sõitsin tanklasse. Otsustasin, et kui Statoil müüb Judas Priesti piletit, siis ostan. Müüs. Ostsin.
Seadsin sammud eile õhtul siis oma esimesele rokk-kontserdile Saku Suurhallis. Millalgi peale kella 7-t jõudsin kohale, vaatasin, et inimesi nagu üldse ei ole... et nagu wtf?? Et kas olen päevad sassi ajanud või midagi. Halli kõrval seisev parkla turva rahustas mu maha, kui ütles, et kontserdi ajal on seal parkimine 25.-
Soojendas Sergei Abolõmovi Bänd. Mussi nad tegid, aga mitte ühestki sõnast ei saanud aru. Mingi võõras keel oli vist. Lõpulooks oli cover, mille isegi ära tundsin, aga nime ei mäleta.
Abolõmov lõpetas, laval hakkasid mehikesed siblima ja rahvas sai taas oodata. Uurisin lava, et kas täna õhtul ka tuld näha saab. Nägin lava rõdul kahtlaseid totsikuid ning mõtlesin isekeskis, et "yes!!"
Kell oli 9 läbi 10 minutit, kui kõlasid esimesed kõminad, mis kuulutasid kontserdi algust. Lavatagusel säras luminofoor värvidega joonistatud "all-seeing redeye", mis kontrollis üle iga viimse kui saalisviibija. Ja siis nad alustasid. Mul käis jutt läbi. Ma ei tea, mis lugu see oli, aga see oli igal juhul vägev. Tuleb mainida, et Judas Priesti loominngust ma ei tea tglt kottigi. Ainult raadiohitte tean. Breaking the Law näiteks. Aga vanad rokkisid päris kõvasti. Kontserdi alguses pidas Rob Halford publikule jutlust, kust tuleb see õige hevimetal ja kuidas seda tehakse. Samal ajal tundus ta mulle publikust nagu väheke distantsi hoidvana ja ehk isegi upsakana. Kontserdi edenedes see distants ja upsakus kadus. Kontserdi lõpuosas tegi ta koos rahvaga seda wembly harjutust, mida Mikk kah ükskord Krahlis tegi. Rob laulis ette ja eesti publik laulis kuulekalt järgi, teenides korduvalt kiiduavaldusi eeslauljalt.
Martti ja Rico on mitmeid kordi rääkinud, et eesti publiku viga on see, et arvatakse, et pileti hinna eest soetab ta endale iskliku ruutmeetri saalipinda. Mina seda väga ei täheldanud. Kontserti alguses mingi kahemeetrine vigri ütles mulle, et "Calm down, please" Mina raputasin pead, et "no way!!!!" Ja näitasin pöidlaga saali tagaosa poole, et kui ei meeldi, mingu sinna.
Kontserdi lõpu poole, kui olin jõudnud juba päris lava ette, sigines sinna ka 2 sigapurjus Priesti fänni, kes oma tuikumise ja koordineerimatu liikumisega tekitas teistes pahameelt ja ka väheke sõimlemist. Aga need poisid rahunesid maha.
Olin hea kaaskuulaja kah. Nägin maas käeketti, mille ära tundsin-oli see mind veidi aega enne torkinud just. Leidsin ka selle omaniku kiirelt üles, kellelt sain tänuks naeratuse :)
Ahjaa, eespool mainitud kahtlastest totsikutest siiski tuld ei tulnud :( need olid mõeldud lipu hoidmiseks :( Damn
Rsk, kõva üritus oli.
Mis te arvate, kellel on Rob Halfordi autogrammiga medikas???